Noodikiri on pikka aega olnud usaldusväärne vahend kontseptsiooni ja heli vahel, vältides suulise traditsiooni piiranguid, et kindlustada ammu möödunud meloodiatele hauatagune elu. Selle vaieldamatu edu eelnimetatud rollis on aga jätnud noodikirja eelkõige seotuks muusikaga, võib-olla juba sees olevate võimaluste hägustumisega.
Läbi žestide objektiivi jälgib see esitlus neid tindivorme, kui need ulatuvad oma looja kehast pealtvaataja kehani, kandes endaga kaasas tervet hulka keerukalt põimunud, kuid mitte tingimata muusikalisi ajalugusid ja potentsiaale.
Puhka oma pead minu süles
Möödunud kolme aasta vältel olen ikka ja jälle kippunud end asetama andja või (teenuse-)pakkuja rolli, kehastudes kord tohtriks, kord õeks, siis hooldajaks, ingliks või (surnu)pesijaks, jäädes alati kuhugi enese ja tegelaskuju vahele ambivalentsena toimetama. Olen püüdnud täita tühimikke, mis igapäevaelus katmata võivad jääda, ning moondunud aseaineks, lootes mingit laadi turgutust pakkuda. Oma praktikas tunnen huvi pooltehislike kohtumiste vastu; suhte vastu, mis tekib teenuse osutaja ja kliendi, andja ja saaja, etendaja ja publikuliikme vahel.
Ettekande teoreetilises osas tutvustan tänaseks tabatud otsinguid ja leide, olles olnud kantud uudishimust uurida igatsust läheduse, hoituse ja hoolitsuse järele. Tegevuslikus osas katsetame hoole- ja võimudünaamikatega koos liikumise kaudu.
Minu ettekanne on püüd publikule avada oma loomingut nii visuaalkunsti kui koreograafia vaatenurgast, analüüsides kohapeal valikuliselt vabas vormis ühte näitust ja ühte etendust.
Milline võiks olla kehaline toiduvalmistamine? Ja mis juhtub, kui hakkame lisama tantsu ja koreograafia teadmisi toiduvalmistamisse? Kas toiduga saab olla ka muid suhteid peale tarbimise? Ja mis põhjustel on oluline sellega tegeleda? Keda võiks pidada mikrobioloogiliseks koreograafiks? Mis on lähedus toidu ja toiduvalmistamisega? Mis on kääritamine? Mis siis, kui toiduvalmistamine tuleks sõna otseses mõttes meie kehadest või kui keha oleks meie köögiks? Kääritame koos nende küsimustega mõned väiksed toidupurgid.
Konverents × Vaskjala residentuur
Nunnudus
Konverentsile eelneva kahenädalase residentuuri jooksul Vaskjala Kunstiresidentuuris laiendan ja täiustan materjale, mis on välja töötatud minu varasemate uurimisresidentuuride käigus Inglismaal. Esimesel nädalal keskendun liikumise uurimisele, teisel nädalal integreerin teksti ja heli, tehes kaugkoostööd elektroonilise muusika helilooja ja DJ Harry Wright`iga aka Mun Sing.
Minu uurimistöö käsitleb nunnudust ja selle mõju ühiskonnale – kuidas see kujundab identiteeti, kutsub esile emotsioone ja omab mõjuvõimu vaatleja üle. Uurin nunnuduse seoseid õnnelikkuse, süütuse ja kõhedust tekitava tundega ning hüperseksualiseerimisega digikultuuris. Projekti eesmärk on defineerida, mis on nunnu tants, pakkudes loovaid vaatenurki transformatsioonilise, agentiivsuselise ja mängulise performance’le kaasaegsetes (online) esinemispraktikates.
Karen Barad’i ja Erin Manning’u kirjutistes juurdunud praktika keskendub liikumise ja taju koosmõjule, püüdes suhelda sellega, mis meie aja kehades elab, neist läbi vibreerib ja neid kujundab.
Mida tähendab lubada liikumisel kehastuda/keha(sid) luua? Millised on viisid, kuidas me saame praktiseerida liikumist kui katset olla kaasaegse keha(ga) kogejaks?
Kuhu me siit edasi läheme?
Oma ettekandes tahaksin tutvustada kaasaegsete etenduskunstide märgikäitumist, mida nimetan antiteatraalsuseks, ja mõtiskleda nende üle koos osalejatega. Esinemisolukord sõltub sellest, milline on unikaalne märgistruktuur kui selline, eristades seda igapäevaelust väljaspool lava. Isegi igapäevased funktsionaalsed märgid võivad muutuda kunstilisteks märkideks, mille mehhanismi märkide märgina uurivad Petr Bogatõrev ja Erika Fischer-Lichte. Tänaseks olen täheldanud, et nendele kunstilistele märkidele lähenetakse keerukamalt ja see võib olla üks kaasaegse etenduskunsti tunnuseid.
Poisu, sa paned oma maasturi põlema.
2023. aasta suvi oli põhjapoolkera ajaloo kuumim, metsad nii USAs, Venemaal kui Kreekas põlevad, Rwanda, Kongo, Belgia on pidevalt üleujutatud ning Filipiinidel, Indoneesias ja Indias hävib elurikkus kiirenevas tempos. Meeleavaldusi piiratakse uute seadustega, kliimaaktiviste vaigistatakse kohtu ja politseiga ning mõningates riikides aktivistid lihtsalt “kaovad” (Berglund et al., 2024).
Kontrolli otsimine olukorras, kus sult on ära võetud igasugune võime situatsiooni kontrollida. Kliimaõigluse tagaajamine riigis, kus rahvusautoks on linnamaastur ning rahvuskangelasteks kiirete arvutitega noored mehed ja õigel ajal õiges kohas olnud vanad mehed. Rõõmu ja helgema tuleviku väljanõudmise meetodite otsing.
Tegemist akadeemilise poeetilis-poliitilise loenguga, mis on Margareti Kanuti Gildi SAALi residentuuri showingu täiendatud versioon ja jätk otsingule, mille üheks etapiks oli teadusartikkel:
https://doi.org/10.17645/si.9042
Ettekandes annan lühiülevaate 2024. aastast eesti tantsuteatris ja esietendunud lavastuste retseptsioonist. Ettekande eesmärk on tõmmata huvi ja fookus lavastuselt arvustusele kui kunstivormile
ja ühele vähestest tantsu talletusviisidest. Erinevalt klassikalisest sõnateatrist ei jää tantsulavastusestenamasti teksti või muud materiaalset jälge, seega arvustus ja heal juhul videosalvestus on ainsad viisid
juba toimunud teatrisündmustele läheneda. Ettekandest saab teada, mitu lavastust esietendus? Mis on
keskmine arvustuste arv? Kes ja kus kirjutab? Mida peavad kriitikud märkimisväärseks?
+ 10 min vestlus
Kaasaegne ühiskond, mis rõhutab, et elu on elamisväärne ainult iseendale truuks jäädes, teeb autentsuseihalusest eesmärgi iseeneses. "Ootus, et meist igaühel on rikas ja kordumatu, fantaasiatest, mälestustest, tunnetest ja unistustest koosnev „siseelu“, mis määratleb meie autentse mina ja seisab välisest maailmast täiesti eraldi, on Freudi-järgses maailmas saavutanud antropoloogilise üldistuse ja epistemioloogilise eelduse staatuse,“ on öelnud meditsiiniajaloolane ja sotsioloog Monica Greco.
Oma kordumatusse siseilma ja stuudioeraldatusesse sulgunud tantsija on vähemalt Martha Grahamist alates suuresti määratlenud ka tantsu ja tantsija kuvandit. Ometigi meeldib meile tantsu puhul rääkida, et see liidab ilma ja inimesi, ülendab ja ühendab kogukondi, ühesõnaga, rõhutada tantsu sotsiaalset võimekust individualistlike ambitsioonide ees. Siin peitub minu jaoks mingi intrigeeriv vastuolu.
Lääne kultuuris levinud ettekujutuse järgi saab autentsust, nimetatagu seda rikkumatuseks, aususeks, eheduseks või veel kuidagi muud moodi, leida enamasti läbi kurnava sisekaemusliku teekonna, sest lõplik tõde asub meis enestes. Teekond, mis sarnaneb mõneti tantsija omale professionaalsuse saavutamiseks ning mida võiks samuti iseloomustada läbi kurnava üksildusetunde. Ka siin jõutakse tihtipeale pärale ühiskonnast irdumise hinnaga.
+ 10 min vestlus
Vestlusring:
Mis on praegu toimumas?
Koondumine ühisesse ringi, et koos kahe päeva programmi seedida ja kaardistada, joonistame välja peavoolud ja märkame esmapilgul eristuvat.
Aadress Eesti Tantsuagentuur,
Hobujaama 12, 10117 Tallinn
tantsuagentuur.ee
tantsuluuk@gmail.com
+37258136848